Mõni aeg tagasi algas mul ülikoolis kolmas kursus ning esimesed sessipäevad möödusid loovettevõtja baaskursusel. Meie õppejõudeks sellel ainel on Martin Bristol ja Kait Lukka, kes tutvustasid ennast kui Hunt Kriimsilmasid – inimesi, kes tegelevad paljude erinevate asjade, valdkondade ja suundadega.

Neid kuulates mõtlesin kohe: no tere, see olen ju täpselt mina! Lihtsalt palju väiksema kogemusega. Nagu kohe väga palju väiksema.

Olen arendusjuht, noorteprogrammi projektijuht, tantsuõpetaja, üliõpilane, esineja ja „Julgus alustada“ eestvedaja. Lisaks veel kõik need rollid, mida ametinimetuste reale tavaliselt ei kirjutata. Mõnikord olen ideede genereerija, mõnikord korraldaja, mõnikord eestvedaja ja mõnikord see inimene, kes lihtsalt märkab, et midagi oleks vaja ära teha.

Pikka aega olen mõelnud, kas seda kõike on liiga palju. Kas peaksin lõpuks valima ühe kindla suuna ja sellele keskenduma? Kas professionaalne inimene ei peaks oskama ühe lausega öelda, kes ta on ja millega ta tegeleb?

Aga mis siis, kui ma ei tahagi valida ainult ühte asja?

Erinevad tegemised, üks ühine fookus

Martin kirjeldas Hunt Kriimsilmaks olemist väga tabavalt. Osa meie tegemistest on kogukonna heaks ja maailma parandamiseks. Osa teeme hingele. Osa toob leiva lauale ja osa jääb kuhugi nende vahele. Aga kõige selle juures võib olla ainult üks suurem fookus: oma elu ilusamaks elamine.

See mõte jäi väga tugevalt minuga. Võib-olla ei näita paljude asjadega tegelemine alati seda, et inimene ei oska valida või liigub sihitult ühe tegevuse juurest teise juurde. Võib-olla on erinevad rollid hoopis ühe terviku osad.

Kui vaatan enda tegemisi, siis nende ühine nimetaja ei ole üks kindel amet või valdkond. Selleks on inimesed, areng ja julgus proovida. Mulle meeldib luua võimalusi, panna inimesi endasse uskuma ja aidata ideedel päriselt ellu jõuda. Vahel teen seda koolis, vahel noorteprojektis, vahel tantsusaalis ja vahel laval oma lugu jagades. Vorm on erinev, aga sisuline suund on sama.

Kas mitmekülgsus või sihitus?

Meile öeldakse üsna sageli, et edu saavutamiseks tuleb valida üks asi ja selles väga heaks saada. Sellel mõttel on oma tõde. Süvenemiseks on vaja aega ning kõike korraga teha ei saa. Aga ühe suuna valimine ei pea tähendama, et peame endast ülejäänud osad ära lõikama.

Mõni inimene liigubki läbi elu ühel selgel rajal. Teise inimese tee kujuneb erinevatest rollidest, projektidest ja kogemustest. Üks viis ei ole teisest parem. Probleem tekib siis, kui proovime ennast vägisi suruda vormi, mis meile tegelikult ei sobi.

Seega mitmekülgsus ei pea tähendama sihitust, küll aga vajab see teadlikkust.

Kas minu tegemised annavad mulle energiat või ainult võtavad seda? Kas need toetavad minu väärtusi ja suuremat suunda? Kas teen midagi sellepärast, et päriselt tahan, või sellepärast, et ei oska võimalustele „ei“ öelda?

Sest Hunt Kriimsilmaks olemisel on ka teine külg. Kui kõik tundub huvitav ja igal pool tahaks kaasa lüüa, võib kalendrist saada üsna kiiresti väike õudusfilm. Mitmekülgsus on tugevus ainult siis, kui selle kõrval on oskus teha valikuid, seada piire ja mõnest heast võimalusest ka loobuda. Ja eelkõige oskus ka selle kõige vahel puhata, ainult siis oled tasakaalus.

Äkki ei olegi vaja ennast ühte kasti mahutada?

Olen hakanud mõistma, et võib-olla ei peagi mul olema ainult ühte vastust küsimusele „Millega sa tegeled?“.

Ma olen inimene, kellele läheb korda noorte areng. Ma olen inimene, kes armastab tantsu ja liikumist. Ma olen inimene, kes tahab luua, korraldada, rääkida, kirjutada ja innustada. Ma tahan teha midagi kogukonna heaks, midagi hingele ja loomulikult ka midagi sellist, mis toob leiva lauale. Need ei pea olema üksteisega võistlevad identiteedid. Need võivad üksteist hoopis toetada.

Tantsuõpetajana õpitu aitab mul inimesi juhtida. Noorsootöö kogemus aitab mul paremini kõnetada noori. Projektide vedamine õpetab ideid päriselt ellu viima. Esinemine sunnib mind oma kogemustele otsa vaatama ja neist tähendust looma. Ühes rollis õpitu tuleb minuga kaasa ka kõikidesse teistesse. Tagantjärele vaadates võibki rada paista palju loogilisem kui sellel kõndides.

Julgus valida enda moodi elu

„Julgus alustada“ ei tähenda minu jaoks ainult seda, et tuleb võtta ette midagi täiesti uut. Vahel tähendab see julgust tunnistada, milline inimene sa tegelikult oled.

Võib-olla ei vaja sa veel ühte ametinimetust ega ühte kindlat kasti. Võib-olla vajad hoopis selgust selles, mis ühendab kõiki neid asju, mida sa teha tahad.

Küsi endalt:

• Millised tegevused panevad mind päriselt elama?

• Millist mõju tahan oma tegemistega luua?

• Mis ühendab minu erinevaid huvisid ja rolle?

• Millest peaksin loobuma, et olulisele rohkem ruumi teha?

• Milline võiks olla minu moodi ilus(elus) elu?

Mina alles otsin nendele küsimustele vastuseid. Kuid ühte tean juba praegu: ma ei taha loobuda enda mitmekülgsusest ainult selleks, et mu elu oleks teiste jaoks lihtsamini seletatav. Seega ma ütlen, et olen ka Hunt Kriimsilm. Minu erinevad tegemised moodustavadki minu tee. Mõni neist on kogukonna heaks, mõni hingele, mõni toob leiva lauale ja mõni jääb mõnusalt sinna vahepeale. Aga kõik need aitavad mul oma elu natuke ilusamaks elada.