Kui ma oma teekonnale tagasi vaatan, siis ma ei näe inimest, kes oleks olnud alati enesekindel.

Ma näen inimest, kes on lihtsalt väga palju kordi otsustanud alustada.

Olen vahetanud eriala, astunud täiesti uutesse rollidesse, loonud ise võimalusi ja öelnud "jah" asjadele, milleks ma ei tundnud end päriselt valmis. Mitte sellepärast, et ma ei kartnud, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud lasta hirmul otsustada minu eest.

Sageli arvatakse, et enesekindlad inimesed lihtsalt julgevad rohkem. Mina usun aga hoopis vastupidist. Enesekindlus ei teki enne esimest sammu, vaid see kasvab iga sammuga.

Kui ma oleksin oodanud ideaalset hetke, oleks suur osa minu elu kõige olulisematest kogemustest jäänud olemata. Poleks olnud uusi tutvusi, uusi võimalusi ega neid õppetunde, mis on kujundanud minust selle inimese, kes ma täna olen.

See on ka põhjus, miks ma noortega kohtudes räägin nii palju julgusest alustada. Mitte selleks, et veenda neid mitte kartma. Vaid selleks, et nad mõistaksid - hirm ei tähenda, et sa ei peaks edasi liikuma. See tähendab lihtsalt, et astud millegi uue poole. Ja võib-olla üldse ei peagi eesmärk olema olla kartmatu. Võib-olla piisab sellest, kui oled piisavalt julge, et teha esimene samm.

Sest vahel(loe: peaaegu alati) muudab just üks väike otsus kogu ülejäänud teekonda.